
Kui sa aianduse ja toidukasvatamisega sinapeal ei ole, siis mahlase selleri kasvatamine võib tunduda natuke raske ülesandena, kuid mitte võimatu. Tegelikult on mõned olulised detailid, mida teades on sinu edu tõenäosus palju suurem.
Kas kavatsed sellerit kasutada pajaroogade ja suppide sees? Või kavatsed sellerist hakata eelkõige mahla pressima?
Pajaroogade sisse sobivad väga mitmed sordid, nii isepleegitavad (self-blanching) kui ka tavalised.
Kui me aga räägime mahla tegemisest, siis tasub valida sort, mis kasvatab jämedaid pikki ilusaid varsi.
Üks populaarne sort, mis mahlateoks hästi sobib, on Tall Utah. Sellel on jämedad sihvakad varred ning tegemist on kuivale ja kahjuritele küllaltki hästi vastupidava sordiga.
Lühike vastus on – jah, peab.
Esiteks, selleriseeme idaneb eriti kaua – kuni kolm nädalat ehk 21 päeva. Kui seemet eelnevalt leotada ja oodata, kuni idujuur ennast näitama hakkab ja siis mulla peale ümber külvata, siis võib-olla õnnestub protsessi kiirendada.
Et teha asi veel huvitavamaks, siis selleriseemned vajavad idanemiseks otsest päikesevalgust.
Külvikasti külvates võid seemned külvata kasti peale ja siis suruda käega peale, et seemnel oleks niiske mullaga kontakt olemas.
Eestis on mõistlik sellerid idanema panna juba veebruarikuus, märtsis ümber pikeerida ning aprilli lõpupoole juba ümber istutada istutuskohale. Kui ilmad on aprillis veel külmad, siis algul võib õue istutatud taimed katta kattelooriga.
Oletame, et õnnestus seemned idanema saada. Siis esmane kasv selleritel on väga aeglane. Väikesed taimed, nagu kõik istikud, on väljaarenemata juurestikuga ning vajavad seetõttu rohkem hoolt kui täiskasvanud taimed. Kuivamisoht on kerge juhtuma, kui regulaarselt kasta ei jõua.
Võid ette kujutada, et selleritaimele meeldiks looduses kasvada jõe kaldal, kus kogu aeg on muld niiske, paistab otsene päike ning rammu kasvamiseks jagub.
Selleks, et saaksid selleritaimed ilusti õigete vahedega peenrasse istutada, tuleb taimed ka algsest külvikastist poolkinnistesse kastidesse ümber pikeerida. Hea aeg sellerid ümber istutada on siis, kui selleril on juba vähemalt üks pärisleht küljes.
Muld olgu juba viljakas ja kohev – näiteks teise aasta hobusesõnnik või korralikult lõpuni lagunenud kompost
See on mõttekoht. Ja sa pead ise oma aega, ressursse, ettekasvatusvõimalusi ja huvi arvesse võtma. Toon välja plussid ja miinused, mida mina olen leidnud.
Plussid
Miinused
Plussid
Miinused
Kasvatamine aknalaual* – Kui loodad ainult aknalaual naturaalsele päikesevalgusele, siis tuleb vaadata, et sinna piisavas koguses valgust paistaks. Vastasel juhul võivad taimed valguse poole välja venida, mis omakorda võib tekitada komplikatsioone pikeerimise faasis.
Mina soovitan isiklikuks kasutamiseks mõeldud taimed tellida aiandist. Vähem stressi, rohkem rõõmu ning suurem tõenäosus, et sa järgmised paarkümmend aastat igal aastal asja uuesti ette võtad.
Rahalised võrdlusarvutused
Võrdlusena toon välja, et kui maksad ühe aiandist saadud selleritaime eest 0,3€/tk, siis täiskasvanud maheselleri hind poes on umbes ~2,5€/tk (~400g punt).
Lisaks sellele, kui korjad ainult välimisi varsi ja jätan südamiku alles, võid ühelt taimelt saada hooaja jooksul kuni kolmekordse koguse varsi ehk koguni 7,5€ eest väärtust ühelt taimelt. See paneb asjad perspektiivi. 7,5€ on potentsiaalne tulu taime kohta ja 0,3€ esmane investeering.
Ma olen proovinud nii üht kui teist ja praegu olen otsustanud tellida taimed toreda kasvataja Eve Kirja käest, kes toimetab Tartu külje all Nõo aiaäris.
Kui sa tahad head saaki saada, siis tuleb pisikesed selleribeebid istutada viljakasse mulda. Viljakaks mullaks võib pidada näiteks peenrakasti, kuhu iga aasta komposti pealt juurde lisatakse, või kaevamisvaba peenramaad, mida iga aasta paksu multšikihiga kaetakse.
Muidugi kasvavad taimed ka traditsioonilisel peenramaal kunstväetiste (NPK) abil väga ilusti, kuid keemilised väetised üldiselt ei mõju hästi mullaelustikule ning võrdlustestid mineraalainete ning tervendavat omaduste osas on ka tegemata.
Mina arvan, et kui juba kodus selleri kasvatamine ette võtta, siis oleks eriti hea teha seda 100% mahedalt ja keemiavabalt. 😉
Mina tegin oma peenramaa sellise. Panin viljaka (lämmastikurohke) mulla alla, milleks oli traditsiooniline kompostimuld. Sa võid kasutada mullaks seda, mida sul on, lihtsalt proovi lämmastiku ja mineraalide sisaldus hoida võrdlemisi kõrgel tasemel.
Minu muld ei ole 100% umbrohtudest vaba. Seega ma katsin mulla märgade ajalehtedega nii, et ei oleks ühtegi pilu, kust umbrohi saaks kasvada. Kõigepealt panin ajalehed ükshaaval veeämbri sisse ja siis laotasin mulla peale. Nüüd, kui umbrohud ajalehtede all soojas ja niiskes idanevad, siis valguse puudumise tõttu noored kasvud hukkuvad.
Kõige peale panin paraja kihi heinamultši. Multš hoiab hästi niiskust, kuid siin situatsioonis näeb heinamultš lihtsalt ilusam välja kui ajalehed peenramaal. Ent peenramaal, kui ajalehed ära kuivavad, siis nad võivad hakata tuulega lenduma ja siis on hea, kui need on multšiga kaetud.
Ajapikku ajalehed ja heinamultš lagunevad mullaks, lisades viljakust ja toitu mullaelustikule.
Kui hakkad sellesse peenrasse taimi istutama, siis tõmbad heinamultši kõrvale, teed ajalehe sisse paraja augu ning istutad taime otse mulda.
Kasvuperioodi keskel kastsin taimi ka erinevate orgaaniliste leotistega. Orgaanilisi väetisi kasutasin siis, kui meelde tuli, ning ma julgen väita, et sellerid oleksid ilusti kasvanud ka ilma ühegi lisaväetiseta.
Kuigi sisetunne juhtis mind ikkagi igal soodsal võimalusel taimi erinevate leotistega kastma. Õigesti doseerides muudavad orgaanilised väetised taimed väekaks, haigustele vastupidavamaks, suurendavad kättesaadavate mineraalide, kasulike bakterite ja seente osakaalu mullas ning aktiveerivad mullaelustikku. Toon välja mõned leotised, mida ma kasutan.
Tegelikult võid teha ühe suure ämbritäie “umbrohuleotist”, kuhu viskad kõik välja rohitud umbrohud sisse. Igal taimeleotisel on tegelikult omad kolmandad spetsiifilised boonused, mida nad taime jaoks teevad, kuid sellest saad lähemalt uurida biodünaamilise põllumajanduse käsiraamatutest.
Lisaks võid juurde uurida sellist mõistet nagu kompostitee (compost tea). Ka see on väga kasulik orgaaniline viis oma taimede turgutamiseks.
See info on tõenäoliselt ka seemnete pakendil kirjas. Kui ostad taimed aiandist, siis oskab kindlasti kasvataja selles osas nõu anda. Kui tahad pikka, efektiivset ja hästi töötavat selleripeenart, siis 75cm laiuse peenra peale mahub 3-4 rida sellereid (~20cm vahega). Kui hakkad pikki peenart minema, siis 30cm samm tundub olevat parim. Võid kasutada mõõtevahendiks puupulka, saapa pikkust või muud geniaalset mõõteriista.
Kuid ükskõik, millise kuju või laiusega su peenar ka ei ole – hoia umbes ~20-30cm vahet selleritaimede vahel. Selleri juurestik kasvab väga võimsaks ning vajab seda ruumi kasvamiseks. Samas meeldib selleritele ka koos kasvada – üksi kasvades võib taim hakata ennast nii-öeda “laiali” ajama ehk püstiste ja taeva poole sirutavate varte asemel võib sul hoopis tulla palju peenikesi ning maaga paralleelselt kasvavaid varsi.
Lisaks on sellise vahekaugusega istutades teine boonus veel. Taimed varjutavad oma teises kasvufaasis umbrohtusid.
Varsseller kasvab väga ilusti Eesti kliimas õues. Ta on väga hea külmataluvusega taim. Seda kasvatatakse isegi 63. laiuskraadil Norras ning kui taim on saavutanud oma täismõõdu, siis kannatab taim lausa -2 külmakraadi. Seega, sarnaselt petersellile saad sa sellerit ikka veel korjata ka pärast esimesi öökülmasid. Paned sügisel selleritele katteloori peale ning teoreetiliselt peaks kasvuperiood pikenema veelgi.
Seller kasvab kõige paremini siis, kui kasvutemperatuur on 15-20 kraadi vahel.
Kasvuhoones võib vahel temperatuur tõusta sellest kõrgemale. Lahendusena on võimalik sellereid pealt külma veega kasta, et neid jahutada.
Minu kogemus näitab, et seller kannatab ka 35-kraadise kasvuhoone ära. Temperatuuri kõikumine ei valmista sellerile suuri probleeme.
Seda on väga oluline teada – selleritaim tahab väga palju vett. Kui seller jääb täiesti kuivale, siis kasutab taim ära varres oleva vee. Nii jäävadki sulle alles seest õõnsad varred, mis ei taastu ka siis, kui uue veega kasta.
Nii kasvuhoonesse kui ka peenrasse istutades hoolitse selle eest, et muld hoiaks hästi vett ning oleks piisavalt niiske. Seepärast on mulla multšiga katmine soovitatav.
Heinamultši ainuke miinus on teod ja nälkjad. Teen erinevaid katsetusi ka taimedega, mis pidavat teod eemal hoidma, aga eks näis, kuidas läheb. Üldiselt nad suurt kahju selleritele ei tee ning kui käia regulaarselt neid peenralt korjamas, siis midagi katastroofilist ei juhtu.
Tigude pikaajaline lahendus on pardid, kes kõik nälkjad ära söövad. Samuti terve ja väekas muld, mille sees kasvavad vastupidavad taimed. Nälkjad teatavasti eelistavad esimeses järgus elujõuetuid taimi.
Kui veebruaris on alustatud ettekasvatusega ning aprillis taimed tulevasse mulda ümber istutatud, siis jaanipäevast alates saab kasvuhoonest juba suuremaid välimisi varsi ükshaaval korjata. Õuest saab välimisi varsi hakata korjama kusagi juuli lõpupoole.
Traditsiooniliselt näed poes terveid selleripunte, mis on varre pealt ära lõigatud. See on säilitamiseks väga hea meetod, kuid kui varred lähevad kasutamiseks koheselt, siis on hea korjata üksikuid välimisi varsi, sest keskel asuv selleri südamik kasvatab kuni hooaja lõpuni pidevalt uusi varsi.
Nii võid ühe pundi asemel saada ühelt taimelt kahe- või kolmekordse koguse varsi.
Muidugi võid kasvatada ka selleri oma täismõõtu ning juure pealt ära lõigata. Niimoodi pundina lõigates püsib seller kauem värskena.
Sellerit saab uuesti kasvatada ka juureosast
Jah, see on võimalik. Kui jätad 2-3cm varsselleri alumist osa alles ning paned esialgu selle pooleldi vette juuri kasvatama ning hiljem istutad ümber, siis täitsa edukalt saad endale uue taime. Vett tuleb pidevalt vahetada ning hea oleks, kui vee sees oleks ka natuke rammu – lahjendatud kujul vedelaid komposte (taimeleotisi), mida eelnevalt kirjeldasin.
Kuid sellel on üks miinus. Selliselt kasvatades saab ilusaid sellerivarsi supi maitsestamiseks, kuid mahla tegemiseks kipuvad varred jääma liiga tagasihoidliku kasvu juurde. Lisaks, kuna taim arvab, et see on tema nii-öelda 2. kasvuaasta, siis ta hakkab kasvatama üsna kiiresti jämedat vart ning seemnepead.
Kokkuvõtvalt – sobib, kui sa soovid ainult natuke sellerivarsi, kuid mahlategemiseks jääb varsi väheseks. Seega, kui soovid suurt kogust jämedaid mahlaseid varsi, siis tasub sul sellerid kasvatada ikkagi istikutest.
Rahu. Varsselleri idanemine võtab aega 21 päeva. Selle perioodi jooksul vajab seeme otsest valgust ehk selleriseemned külva otse mulla peale ning ära mata neid mulla alla. Hea on endale hankida ka spreipudel, millega seemneid igapäevaselt pealt kergelt niisutada, et idanevus oleks ühtlane ning ei tekiks liigniiskust.
Olen tähele pannud, et kui varssellerid on ilusti läbi kogu kasvuperioodi kastetud ja niiskes mullas ning ei jää kordagi päris kuivale, siis on varred mahlasemad ja magusamad.
Kibedaks tahavad minna just taimed, mis on pidanud ekstreemsustega võitlema, eelkõige kuivaga.
Kui sa tahad, et valget selleriosa oleks rohkem, tuleb valguse ligipääs varte alumisele osale ära blokeerida. Seda saab teha väga mitmel viisil. Mullata taime ümber muldvall, siduda taimede ümber ajalehed või panna iga taime ümber paraja kõrgusega plasttoru.
Teine võimalus on valida ka sort, mis pleegitab ennast ise (self-blancing). Isiklikult ma sellele nii suurt vajadust ei näe, aga kellel huvi, siis kindlasti tasub proovida.
Selles võrrandis on muutuvaid osasid palju, kuid üldiselt peaks 50-75 taime inimese kohta olema piisav, et kogu hooaja vältel saada piisavas koguses mahedat värskelt pressitud sellerimahla. Nii et kui kodus on näiteks neli sellerimahla tarvitajat, kes iga päev joovad 0,5l puhast sellerimahla, siis ma paneks maha vähemalt 200 selleritaime.
Eelpool mainitud istutustihedusega, siis 75cm laiusele ja 1,5m pikkusele peenrale mahub ~24 taime. Seega kulub peenramaad vähemalt 3m inimese peale, mis teeb nelja inimese kohta 12m peenart. Alati võib ju rohkem panna, et saaks sõpradele, tuttavatele ja naabritele ka head kraami jagada 😉
Aitäh, et sa selle artikli lõpuni lugesid. Artikkel on loodud peamiselt isikliku kogemuse pealt ning ka mina saan iga uue aastaga aina targemaks. Uute teadmiste lisandudes täiendan artiklit või kirjutan isegi uue artikli.
Kõik ettepanekud artikli ja kasvatuse osas on oodatud info@elusvali.ee meilile 🙂
Sellerimahlast, selle kasulikest omadustest ning valmistamisest saad lähemalt lugeda siit.
Vaata ka lühikest videot selleri kasulikest omadustest.